Ma olen nii väsinud ja annaksin kõik, et magada saaksin, aga nagu ikka.. kõik kohad valutavad ja mu armas-tore väike, alustab just oma pisikeste käte ja jalgadega kõhus tantsusammude harjutamist..
Mitte, et see ebameeldiv oleks, vastupidi, kuid tihti on magamatus liiga kurnav, et suure rõõmujoovastusega olukorda suhtuda. Teen pai ja palun, et leiaksime mingi kompromissi.
Mitte, et see ebameeldiv oleks, vastupidi, kuid tihti on magamatus liiga kurnav, et suure rõõmujoovastusega olukorda suhtuda. Teen pai ja palun, et leiaksime mingi kompromissi.
Nii ma siis istungi oma erkroosas hommikumantlis ja
kuulan andekaid Rootsi pop-lauljaid, eesotsas muidugi Robyn - jube äge mutt!
Üritan leida põhjuseid, miks viimasest postitusest nii kaua aega möödas, aga ei leia ühtegi huvitavat ega intrigeerivat.
Tundub, et lihtsalt polnud õige aeg, õiged mõtted...
Nii palju on juhtunud ja sellega seoses on lausa imekspandav kui kiiresti inimesed arenevad ja kasvavad. Oma arvamusi ja suhtumisi muudetakse pea iga päev.. Mitte, et see erakordne uudis oleks.. Mõtlen sellele lihtsalt äärmiselt tihti, kuidas lastakse end mõjutada ja lubatakse "võõrastel" oma maailma loksutada.
Mina olen küll uhke, et olen lubanud enda maailma kõigutada.. Kui lähedal on keegi nii kallis, siis ootad, et mõlemad annaksid mitte ei võtaks.
Minusuguse hulluga on kindlasti raske, aga ma püüan hästi tubli olla. Noor ja kangekaelne naine peab veel eriti vaeva nägema, et uuele ruumi anda.
Pisut segane ja arusaamatu mõtteavaldus.. Ja see vihjabki, et pean tee unemaale leidma.
(Saime täna endale uue pereliikme. Jooksin siis viieks minutiks vanemate aeda uut aparaati proovima.)
Pisut segane ja arusaamatu mõtteavaldus.. Ja see vihjabki, et pean tee unemaale leidma.
(Saime täna endale uue pereliikme. Jooksin siis viieks minutiks vanemate aeda uut aparaati proovima.)
