Tagasi?!

Millegi pärast on suvekuudel kuidagi vähe aega tegeleda iseendaga. Iseendaga tegelemise alla võib pidada ka seda keskkonda siin..

Tänavune suvi on kahtlemata olnud teistsugune kui eelmised.. Mul on pisike põnn, kes paneb mind iga päev naeratama. See naeratus ei ole väline mask millega end vahest "kaunistada" üritan, vaid see on kõige ausam ja otsast lõpuni seest poolt tulnud.

 Emaks olemine on suurim privileeg naise elus! Ja kõik need neiud ja naised kes arvavad, et nad on täiuslikud, ideaalsed ja kõike näinud, siis arvake uuesti. Mitte miski ei saagi endine olla kui oled elu andnud kellelegi kes ei ole Sina. Ja nii kaua kui vaja, tuleb elada selle väikese inimese soove ja vajadusi esmatähtsaks seades.

Raseduse ajal olin maailma kõige depresiivsem inimene. Kõik paistis vale, kadus usk iseendasse ja  ümbritsevasse. Keeruline on seletada ning põhjendada, miks see aeg minu jaoks nii raskeks kujunes. Ma ei olnud Teda veel näinud ega Teda tundnud - kõik tundus äärmiselt ebareaalne.
Muremõtteid oli kuhjaga ning see ei lubanud rasedust nautida.

Aga nüüd.. Nüüd on vastupidi. Suudan enda käitumist, emotsioone paremini kontrollida, ega ei peida end inimeste eest. Võiks öelda, et ma tunnen end erakordselt elujõulisena. Mul on au olla noor ema!

Täna ajendas mind kirjutama eesolev septembrikuu. Sügis on minu jaoks alati olulise tähtsusega olnud. Kui enamik inimesi tähistab uue aasta algust jaanuari esimestel minutitel, siis mina teen oma uue aasta plaane just sügisel. Mulle meeldib sügisvihm ja need värvilised lehed. Mulle meeldib kui väljas on pime ning ma saan rahulikult teki all lesides teed või kakaod juua. Mulle meeldib sügisel muusika palju rohkem kui muudel aastaaegadel. Mulle meeldivad kihilised riided ja kummikud!

Aitäh, et olen õnnelik!