Ammu murtud

Ma ei oleks uskunud, et asjad nii kaugele jõuavad, et mõne inimese sees saab nii palju viha ja kurjust peidus olla.

Eksimine on inimlik, vigu teevad kõik, aga et keegi hakkab arusaamatusi sedamoodi lahendama..

. Ma ei ole paha inimene, mul on juhtunud nagu kõigil ning olen püüdnud neid valesid käike mitu korda heastada, aga minu püüdlusi ignoreeritakse.. et oleks rohkem pinget, rohkem paanikat.

See inimene naudib minu hirmutamist, naudib teadmist, et ta olukorda kontrollib.

Tapmisähvardused, surnud laste pildid minu e-maili aadressil - sellist terrorit ei ole mitte ükski elav hing ära teeninud.

Ma ei saa aru kuidas üks kolmekümnendate lõpus kulgev mees, ise isa olles, üldse tuleb selle peale, et minu sündimata lapse elu kallale ronida. Tean, et see on kriminaalkorras karistatav, tean, et kui võtaksin end kokku ning pöörduks oma murega asjatundja poole, saaksin sellest koormast lahti, aga ma ei tea kas see on see viis kuidas seda pea aasta kestnud ahistamist ja ähvardamist lõpetama peaks.. Sisimas loodan siiani, et tullakse mõistusele ja lahendatakse probleemid nagu normaalsed inimesed seda teevad.

Minu postkasti saadetakse juba mitmendat korda üks kuupäev, pealkirjaks "PLAYOFF".
Need numbrid tuletavad end ikka ja jälle meelde. Ja nii ma elangi kartuses, mis saama hakkab.

Tean, et ma ei ole süüdi ja ei tohi end vaimselt ebastabiilsel inimesel mõjutada lasta, aga sellest teadmisest ainuüksi ei piisa.
See inimene vist päriselt arvabki, et ta valitseb maailma, eriti minu oma!

Öeldakse, et jagatud mure on poole väiksem. Siiani olen tahtnud lihtsalt unustada, aga need mõtted ei kao unustades..