Oli see alles nädal...
Esmaspäeval hõiskasin, et ootan Robbie kontserdit, aga mis hinnaga...
Teisipäeva hommikul hakkasid mind vaevama väga ootamatud tervisehädad. Vaevama nii, et olin sunnitud erakorralisse minema. Ma vihkan haiglaid, ma kardan süste, kardan kanüüle, narkoose, neid vastikuid heledaid ruume. Aga midagi polnud teha, sest hirm tervisliku seisundi pärast oli suurem. Mind taheti kohe operatsioonile saata.. Mõned tunnid enne kontserdi algust olin valiku ees. Pisikese lapsega pole aga need ootamatused kõige toredamad. Ma ei suutnud oma poega ööseks küla peale jätta ja oli ju veel see Robbie Fucking Williams, kes mind lauluväljakule ootas.
Kokkuvõttes läks kõik hästi. Robbie oli vinge ja järgmisel hommikul ootas mind saatekirjaga operatsioon. Õnneks sain enne õhtut koju, narkoosiuimas ja halvast enesetundest väsinuna.
Puhata ei osanud ja ei saanud. Järgmine päev oli meil bändiga Von Krahlis keika. Rahvast ei olnud kahjuks palju, aga see ei takistanud meid möllamast. Ja kõik need kes kohale tulid, lahkusid hea tujuga. Ka mitte kõige suurem publik suudab piisavalt head energiat toota. Õhtu tegi eriliseks veel see, et kutsusime erandkorras laulma ka Artjom Savitski ja Tuuli Ranna. Mul oli hea meel, mul oli tore ja lõbus.
Ja üsna märkamatult jõudiski kätte reedene päev.
Olin sellest nädalast juba väga kurnatud, aga õhtul oli jälle vaja särada ja inimeste meelt lahutada. Chicagos on alati tore, sest LAVAL ON ALATI TORE!
Ma naudin arenemist, katsetamist ja andekaid inimesi mu ümber.