No tervist!
Vahepeal on nii palju juhtunud. Ma ei oskagi kuskilt alustada. Esiteks toimus kihlumine minu elukaaslase ja lapse isaga. Teine asi, mida võib suuremaks ja olulisemaks sündmuseks pidada on minu bändi uus kauamängiv. Loomulikult juhtub minu elus iga päev midagi uut ja põnevat ning seda tänu pojale. Veider on näha kuidas ta nii ruttu areneb, milliseks tema iseloom kujuneb, mis talle meeldib ja mis mitte. Alles oli ta nii pisike ja saamatu, nüüd juba asjalik, rõõmsameelne, nutikas ja natuke kärsitu ka. Mäletan, et ostsime talle kunagi ühe väikse lamba, mida kaisuloomaks pähe määrida ja see õnnestuski, praegu aga istub see lammas riiulil. Poja valis endale hoopis täiesti tavalise valge padja, mida ta igale poole kaasa veab. Ta läheb sellega magama ning ei tule selleta voodist välja. Mina, puhtusefriigina ja elukutselise koristajana, tahaks seda patja igal võimalikul hetkel pesumasinasse visata, aga see pole ju võimalik - JUBE VÄRK!
Ega ma ennast väga tihti ei meigi, aga kui juhtub midagi näos olema, siis kindlasti on seda natukene ka Robini padjal, kuna nunnudel hetkedel annab ta selle suurest südamest mulle kaisutada ning sülle ronides tuleb ju padi koos temaga. Mul on tegelikult väga hea meel, et pojal selline tähtis asi on, millelt väsinu või kurvana lohutust saada. See lohutaja ei näe lihtsalt üldse esinduslik välja. Olen sellele umbmäärase suurusega padjale mõelnud püüri osta, aga ka see pole võimalik, kuna Robinile on algusest peale meeldinud tootjate poolt külge õmmeldud silt - selle on ta sõrmedega ribadeks tõmmanud. Poja leiab pimesilmi selle koha üles kust sõrmitseda ning oma pisikese inimese stressi leevendada.
Olen viimasel ajal palju mõelnud inimeste sõnade peale, kelle huultelt kostub lause: " Kui laps tuleb, on elu läbi." Ja seda ütlevad need kellel endal last ei ole.
Muidugi on igaühel õigus oma arvamusele, aga kuidas siis nii saab öelda?
Minu jaoks on laps kingitus. Tunnen ennast ema ametis suurepäraselt ning lausa ootan neid erinevaid väljakutseid mida elu mulle ette loobib. Ma pole end kunagi tundnud nii teotahtelise ja rahulolevana. Ükskõik mis ja kes, laps jääb minu südames kõige tähtsamale kohale ning see teadmine on tohtutu suur jõud, mis ei lase kukkudes jonnima ja vedelema jääda. Robin vajab mind ja annab mulle igapäevaselt mõista, mis siin maailmas kõige tähtsam on.
Tean, et ei ole perfektne ema, aga ei peagi ju olema. Mina õpin samamoodi emaks olemist nagu poja lapseks olemist. Minu kiindumine kasvab iga hetkega ja olgugi, et ta veel nii täpselt aru ei saa, räägin temaga tihti nagu täiskasvanud inimesega ja avaldan talle oma kõige suuremaid saladusi ja tundeid.
Lapsevanemaks saades elu alles algab, mitte ei lõppe, rumal on vastupidist väita.
Ma armastan. Ma armastan. Ma armastan.