Koduke

Olen oma uues kodus. Esimese asjana panin vannivee jooksma, küünlad põlema ja mõnulesin, ei teagi mitme kuu eest. Harjumatu küll enamus ajast üksi oma mõtetega olla, aga tagasivaadet tehes, olen kindel, et see variant on kehale ning vaimule palju tervislikum. Kotid ja muu travaar on teise toa suletud ukse taga, ootab ära sättimist. Veider on see, et isegi praegu kui enamus oma asjad silmapiiri taga, on kodutunne täiesti olemas.
Uni on üldiselt hea, sellegi poolest ärkan varahommikuti, kuskil viie-kuue-seitsme paiku. Ei oskagi öelda mis seda põhjustab... sisustuspoodi mineku tuhin? Täitsa võimalik!

Täna lähen salvestama. Nioni järgmine lugu vaja sisse laulda. Ootan huviga, kuna kaks kuud laeva peal andis korraliku põntsu - bändiga laval olemine on ikka täitsa teine teema.. ümberhäälestumine nõuab selles keskkonnas olemist.
Peale seda näen ma lõpuks Annet, kes Viljandist siia tuleb. Me pole korralikult näinud pea kolmveerand aastat. Võimalik, et tänane jutuõhtu tuleb ajaloo pikim...

Üldiselt on kõik tore ja rahulik. Suudaks vaid sellesse igatsuse tundesse mõistlikult suhtuda. Igatsemine ning ootamine on nii kohutavalt piinarikas, aga teha polegi muud kui nende tunnetega leppida ning neid emotsioone mujal ära kasutada. Proovin olla!

Uuel

Meile tehti kingitus. Jõudsime Peterburist varem Tallinnasse ning saime võimaluse mõned öötunnid kodus veeta.
Ainult üks ja viimane etteaste jäänud! Juba täna hilisõhtul võime projekti lõpu puhul klaase kokku lüüa. Väga uhked kaks kuud on mere peal möödunud.

Nii ma siis istungi kodus. Terevisioon hakkas kümnekonna minuti eest, seega on varajane hommik. Puhkama pole end lubanud, sest nii võõras ja põnev on oma kohas olla.
Mälestused kummitavad.. Need kolme-nelja aasta tagused pildid jooksevad silme ees. Segamini. Neid pilte aitab maalida üks lugu mida tol ajal vahetpidamata kuulasin.

Weekend Guitar Trio - Deep C
Nii ilus, nii puhas nii viiv.. Tunnen neid tundeid, näen inimeste nägusid, tunnen neid lõhnu mis sellal nii tavalised tundusid. Seesama paks ja rahulik lumi minu aknast paistmas - Viljandi imeline rahu. Kui palju oli siis aega ja tahtmist klaveri taha istuda, teatris käia, tegeleda kõigega mida hing ootas.
Armastada ja pettuda, muuta oma armastust ning muuta on pettumust vastavalt vajadusele.
Inimesed võitlesid oma koha eest, samas pidasid suureks rõõmuks oma saavutust Teistega jagada. See Mulgimaa pealinn on üks imeline koht.
Tean, et päriselt seda kõike enam minu jaoks olemas ei ole ning miskipärast tunnen sinna naasmisele mõeldes hirmu. Iseenda pärast. Emotsionaalselt.
Tegin rohkem kui kaks aastat tagasi päevapealt minekut. Pakuti võimalust, pakkisin oma asjad ning nii see ongi jäänud. Väga paljud asjad on jäänud - pole korralikku ja arvesse võetavat lõppu söendanud teha. Ei iseenda ega nende Teiste jaoks.

Nii ma siis ootangi unematit! Samuti ootan uut päeva, kõike seda uut ja toredat, mida käesolev aasta pakub..

Tuuled jäävad, tuuled teavad ja meist laulavad.. Ehk

Uus tuli minuni üsna märkamatult.
See pole esimene aastavahetus kui tekib vajadus oma mõtteid üksi mõelda.
Rahulikult olla, üles kirjutada-joonistada kõik mis tähtis, jätta hüvasti mööduva aastaga. Mulle meeldib nii!
Ei tunne puudust aasta esimesel päeval pohmakaga ärgata (parematel päevadel promillidega) ..
Siin on selliseid palju. Kurdavad ja ohkavad, kuidas nad olla ei jaksa. Kes vajab energia kogumiseks võimalikult palju toitu, kes normaalset puhkust. On ka neid kes head enesetunnet ilma uue joogita tagasi ei saa.. Surnud ring!

Minu päev on igatahes kenasti alanud. Tunnen rahu, enesekindlust. Need uue aasta lubadused, millest kõik räägivad.. ega neid varasematele eriliselt juurde ei tule. Suuremad soovid ja unistused on ikka samad!
Siiski peab tõdema, et minusugusele on kasulik, et üks aasta läbi saab ning uus justkui uue hingamise annab. Saab lahti lasta paljust ebaolulisest. Vajadusel alustada uuesti!

Kaks nädalat on seda praegust projekti jäänud, siis on kaks kuud oldud ning aitab küll. Ootan pikisilmi mandrile naasmist. Siin on liiga rutiine. Motivatsiooni on minimaalselt, ideedelõng hakkab samuti otsa saama.
Positiivset ka.. Tahan ära märkida venelastest publiku - äärmiselt viisakad ning sümpaatsed! Laval on inspireeriv, kui saalis Sinu etteaste korda läheb! Publiku energia annab esinejatele palju juurde. Kui päris aus olla, siis paljugi sõltub publikust nende enda heaolu..
See on ring, millesse peavad mõlemad osapooled investeerima.

Soovida tahaksin Teile enesekindlust, usku iseenda soovidesse ning unistustesse! Kui on tahet, pole miski võimatu!

Teie Keit