Jah

Usaldan vaid siis, kui läheb meelest kahtlustada. Usaldan vaid siis, kui midagi muud üle ei jää. Usaldan vaid teades, et nii on kergem.Siiski olen veendunud, et me oleme üksinda kõiges mida tunneme ja teame.

Kunagi oli mul paaniline hirm üksinduse ees ning tegin palju lolle tegusid, et enda lähedusevajadust rahuldada. Nüüd on teisiti. Nüüd on näha, et ükskõik kui tähtsaks Sa kedagi pead, mõned lihtsalt pole võimelised muutuma. Ometi tean, et igasugune inimsuhe saab toimida ainult kompromisside alusel. Minu jaoks on see raske ja ausalt öeldes ma ei teagi, kas mul sellest kahju on.

Veel lühidamalt.. Ma tean, et ükskõik mis on, või juhtub, ma saan alati hakkama, sest mul olen MINA!

Paha-paha

Ma ei taha raisata väärtuslikku aega negatiivsete mõtete peale, aga vahel lihtsalt ei oska neid jubedusi endast eemale hoida. Pean tunnistama, et see sotsiaalsest elust eemaldumine ei ole tervisele kasulik.

Viimane aasta olen rohkem omaette olnud ning katsunud kõikide murede ja rõõmudega omaette hakkama saada. Arvatavasti tunnengi rohkem puudust rõõmude jagamisest... Muidugi on vägev rääkida oma mehega kõigest, elada üksteise peal ja all ja seljas, aga naistes on midagi nii ahvatlevat ning nendega on kohvitamised-veinitamised kahtlemata vähem rutiinsed.