Koduke

Olen oma uues kodus. Esimese asjana panin vannivee jooksma, küünlad põlema ja mõnulesin, ei teagi mitme kuu eest. Harjumatu küll enamus ajast üksi oma mõtetega olla, aga tagasivaadet tehes, olen kindel, et see variant on kehale ning vaimule palju tervislikum. Kotid ja muu travaar on teise toa suletud ukse taga, ootab ära sättimist. Veider on see, et isegi praegu kui enamus oma asjad silmapiiri taga, on kodutunne täiesti olemas.
Uni on üldiselt hea, sellegi poolest ärkan varahommikuti, kuskil viie-kuue-seitsme paiku. Ei oskagi öelda mis seda põhjustab... sisustuspoodi mineku tuhin? Täitsa võimalik!

Täna lähen salvestama. Nioni järgmine lugu vaja sisse laulda. Ootan huviga, kuna kaks kuud laeva peal andis korraliku põntsu - bändiga laval olemine on ikka täitsa teine teema.. ümberhäälestumine nõuab selles keskkonnas olemist.
Peale seda näen ma lõpuks Annet, kes Viljandist siia tuleb. Me pole korralikult näinud pea kolmveerand aastat. Võimalik, et tänane jutuõhtu tuleb ajaloo pikim...

Üldiselt on kõik tore ja rahulik. Suudaks vaid sellesse igatsuse tundesse mõistlikult suhtuda. Igatsemine ning ootamine on nii kohutavalt piinarikas, aga teha polegi muud kui nende tunnetega leppida ning neid emotsioone mujal ära kasutada. Proovin olla!