Varjud

On hetki mis end liiga tihti meelde tuletavad. On asju mis seest söövad, panevad end piitsutama, ei lase iseendale andestada. Ükskõik kui palju üritad mineviku ees silmi kinni pigistada ja kõrvu kuulmisvõimetuks muuta, on tundeid mis igapäevaselt kummitama jäävad.
Teatuid vigu ei aita mitte miski unustada. Kui satud olukorda, mida ei osanud uneski näha ja saad võimalikest tagajärgedest liiga hilja aru, oled suutnud hävitada nii mõndagi. Mina hävitasin palju ilusat. Lammutasin kontakti inimesega, kellelt sain eneseusu, lootuse, tundsin end iseendana hästi. Inimene, kellele soovisin kõike kõige paremat ning kelle kurbus ja rõõm puudutasid mind maksimaalselt. Tean, et see suhe oli minu jaoks tähtis ning oma ajas lõpuni aus, kuid ühe rumala teo tõttu suutsin iga toreda mälestusegi valeks muuta.
Need sõnad võivad naiivse tüdruku ibana tunduda. Ei arva, et oskaksingi peale kõike juhtunut enda tundeid niimoodi väljendada, et nende üle ei kaheldaks. Selles maailmas ma seda oodatud võimalust ei saa ning ükskõik kui palju kahjutunnet see ka ei tekita, olen nii ära teeninud. Ära teeninud muretseda ning kahetseda seda ühte valet sammu.

Olen palju mõelnud sellele, kuidas mina oleksin käitunud. Kas oleksin andestanud, kuidas oleksin üritanud unustada ning milliseks edaspidised suhted oleks kujunenud.
Sorteerides mälestusi, leidsin mitmeid hetki kus olen tundnud sõprade poolset petmist ja reetmist. Siinkohal võib loomulikult vaidlema jääda, kelle valu oli suurem, kelle pisarad uhkemad - neid paralleele tõmmates jääme aga lolli olukorda, sest mainitut kuskil nähtamatul mõdupuul võrrelda pole võimalik!
Mina ei oska inimeste peale vimma kanda, ei oska jääda kulmu alt pilke heitma, ei jaksa iseennast nende negatiivsete tunnetega hävitada. Ebatervislikult palju energiat kulub inimsuhete lahkamisele ning andeks andmine on tihtilugu vajalik eelkõige iseendale, leidmaks rahu ja oskuse uuesti usaldada.
Mina pole kedagi võimaluseta jätnud, sest pole olukorda kus süüdlaseks võib ainult ühte pidada. Kui on kahtluseid ja hirme, siis tuleb nendega arvestada - keegi ei oota pimesi usaldamist.

Loomulikult on sõbrad ja teised lähedased olulised. Siiski usun, et üksi oleme ja jääme lõpuni, ükskõik kui palju me end ei jagaks. Kõigil on sisse kodeeritud soov olla ideaalne kaaslane, lugupeetud ja armastatud. Enamus ajast tekitab selles "perfektses" maailmas probleeme liigne usaldamine ja isegi kui öeldakse, et jagatud rõõm on poole suurem ning jagatud mure poole väiksem, ei teadvusta me teiste tunnete tähtsust nii nagu seda meilt oodatakse. Kokkuvõttes on igaüks iseenda eest väljas ja nii ongi õige. Enamus kaovad me ümbert suuremal või väiksemal määral niikuinii.

Segane jutt küll, aga proovin sellega vist öelda, et keskenduks eelkõige iseendaga sõbraks saamisele. Nii oskame olla paremad ka Teiste jaoks. Oleks päris uhke!

Saladused

Hea on tunne, kui saladustest vabaned. Need saladused mis tahest tahtmata ühel hetkel päevavalgele tulevad. Olemine on nii palju kergem, kuigi tean, et see suurem ninnutamine ja nännutamine on alles ees. Ma ei ole üldse seda tüüpi, kes tahaks Teisi enda lähedale lubada, isegi kui tavanormide järgi on tegu inimestega, kellel on selleks igasugune õigus. Vajan omaette olemist, et kolmekesi seda elu hakata elama, sest nii on õige ning muid variante ei ole lähiajal ka võimalik toimima panna.

Üleüldse võtan ma lapse ootamist kui sellist äärmiselt rahulikult ning usun, et see on kõige loomulikum asi, mis ühe naise elus saab juhtuda. Ma ei hakka hulluks minema ja usaldan oma instinkte. Liigne muretsemine teeb tuju ainult halvemaks - stress ja masendus tundub siinkohal täiesti ebatervislik. Õnneks on neid hetki, kus end põhjendama pean, üsna minimaalselt ette tulnud. Neid tuttavaid ikka on, kes uudist kuuldes hüstreeriliseks muutuvad ning arvavad, et nende elu põhimõtted peaksid mind kuidagi puudutama. Minu elus pole midagi valesti.

Loomulikult ei tulnud see otsus kuidagi kergelt ning kui aus olla, siis päris otsuseks seda nimetada ei saagi. See pisike tahab lihtsalt nii väga siia maailma jõuda, et mitte kellegi mõistus ega jõud ei osanud Tema suurt soovi märkamatuks jätta.
Oli hetki kus ei saanud mitte millestki aru. Ei mõistnud miks nii juhtus, tuli loobuda ja unustada kõik mis tegelikult südames kohta ei väärinud.

Esimesed kaks kuud olin laeva peal. Seal pidin igal õhtul sädelema, olema kõige suurepärasem ning ihaldusväärsem. See oli raske. Tundsin, et ei saa selle uudisega ning nende muutustega piisavalt olla. Sellel kõige tähtsamal ajal, ei leidnud ma otsuste tegemiseks ei rahu ega enesekindlust. Hõljusin omaette, lõikasin end maailmast. Selline tunne, et tegemist ei ole reaalsusega vaid unenäoga, millest tõusmiseks on vaja salakoodi.. See oli minu eest aga oskuslikult peidetud.
Kui siis lõpuks ärkasin.. See äratus oli hirmutav. Ma olin iseenda jaoks hirmutav ning kontroll tunnete üle puudus täielikult.

See segadus tegi mind tugevamaks. Mõistsin, et kellegi Teise jaoks elades kaotan iseenda ning muretsedes mida keegi kolmas arvab, langen järjest rohkem võrku millest välja tulemine on vaevarikas. Nii ei tohi! Hoolimata, et ühiskond on meid surunud huvituma sellest mida Teised arvavad, mida Teised õigeks peavad. Igaühel on oma elus ilu ning keegi kolmas ei teagi seda tunda. Otsuseid tehakse selle järgi mida väliselt nähakse ning kuidas end serveeritakse. Keegi ei tunne mind ega minu elu lõpuni, ma isegi mitte..
Nii ma siis olengi ootuses. Tunnen hinges rahu ning püüan leppida, et oma lemmikriietesse ei mahu ma veel mitu kuud, aga mis sellest.. (naljaga muidugi)

Mul on hea ning loodan, et see esimene kevadine päike teeb ka kõikidele Teile pai!