Meile tehti kingitus. Jõudsime Peterburist varem Tallinnasse ning saime võimaluse mõned öötunnid kodus veeta.
Ainult üks ja viimane etteaste jäänud! Juba täna hilisõhtul võime projekti lõpu puhul klaase kokku lüüa. Väga uhked kaks kuud on mere peal möödunud.
Nii ma siis istungi kodus. Terevisioon hakkas kümnekonna minuti eest, seega on varajane hommik. Puhkama pole end lubanud, sest nii võõras ja põnev on oma kohas olla.
Mälestused kummitavad.. Need kolme-nelja aasta tagused pildid jooksevad silme ees. Segamini. Neid pilte aitab maalida üks lugu mida tol ajal vahetpidamata kuulasin.
Weekend Guitar Trio - Deep C
Nii ilus, nii puhas nii viiv.. Tunnen neid tundeid, näen inimeste nägusid, tunnen neid lõhnu mis sellal nii tavalised tundusid. Seesama paks ja rahulik lumi minu aknast paistmas - Viljandi imeline rahu. Kui palju oli siis aega ja tahtmist klaveri taha istuda, teatris käia, tegeleda kõigega mida hing ootas.
Armastada ja pettuda, muuta oma armastust ning muuta on pettumust vastavalt vajadusele.
Inimesed võitlesid oma koha eest, samas pidasid suureks rõõmuks oma saavutust Teistega jagada. See Mulgimaa pealinn on üks imeline koht.
Tean, et päriselt seda kõike enam minu jaoks olemas ei ole ning miskipärast tunnen sinna naasmisele mõeldes hirmu. Iseenda pärast. Emotsionaalselt.
Tegin rohkem kui kaks aastat tagasi päevapealt minekut. Pakuti võimalust, pakkisin oma asjad ning nii see ongi jäänud. Väga paljud asjad on jäänud - pole korralikku ja arvesse võetavat lõppu söendanud teha. Ei iseenda ega nende Teiste jaoks.
Nii ma siis ootangi unematit! Samuti ootan uut päeva, kõike seda uut ja toredat, mida käesolev aasta pakub..
No comments:
Post a Comment