Esmaspäev?

Need vastikud esmaspäeva hommikud.. Tunnen end korraga nii üksi, nii abituna. Tekib vastikult palju küsimusi. Püüad küll end rahulikuks maandada, aga emotsioonid vajavad välja elamist ning vastu punnitamine on siinkohal ebavajalik ning mitte rahuldust toov..

Ühelt poolt oled kõige õnnelikum tüdruk, ümbritsetud kõige armsamatega. Sind võetakse just nii nagu oled terve aeg oodanud ja lootunud. Usaldus olla aus iseenda ja Teiste ees - see vabadus annab õigete tunnete jaoks äärmiselt palju vajalikku ruumi!
Teiselt poolt pead selle armastuse ja õnnetunde kõrval tundma viha ja kurbust igatsuse vastu.
Oledki abitu, tunnedki end üksi kui ajutiselt üksi jääd, kas või hetkeks..
See kõik on hirmutav.. eriti kui ei ole varem kogenud.. Katsud olukorda kaine peaga suhtuda, aga vastu tahtmist kerkib kuskilt pinna alt tunne, et hakkad koost lagunema. Ei oska selle paanilise heoluga midagi peale hakata!
Nagu öeldakse.. Inimesed ei ole kunagi millegagi rahul.. Lõpuni rahul!

Üritan asjalik olla, kuid järjest tihedamini näen end päevast loobuma sundimas. Pressin silmad kinni, näen oma unenäoraamatut ning ootan.. ootan, et aeg kiiremini soovitud punkti jõuaks. Eks ta jõuabki, aga mis hinnaga? Tuleb tublim olla.. rahulikum, enesekindlam, näidata oma tegelikku rõõmujoovastust!

Katsun oma ülejäänud esmaspäevaga rohkem sõber olla..