Hea on tunne, kui saladustest vabaned. Need saladused mis tahest tahtmata ühel hetkel päevavalgele tulevad. Olemine on nii palju kergem, kuigi tean, et see suurem ninnutamine ja nännutamine on alles ees. Ma ei ole üldse seda tüüpi, kes tahaks Teisi enda lähedale lubada, isegi kui tavanormide järgi on tegu inimestega, kellel on selleks igasugune õigus. Vajan omaette olemist, et kolmekesi seda elu hakata elama, sest nii on õige ning muid variante ei ole lähiajal ka võimalik toimima panna.
Üleüldse võtan ma lapse ootamist kui sellist äärmiselt rahulikult ning usun, et see on kõige loomulikum asi, mis ühe naise elus saab juhtuda. Ma ei hakka hulluks minema ja usaldan oma instinkte. Liigne muretsemine teeb tuju ainult halvemaks - stress ja masendus tundub siinkohal täiesti ebatervislik. Õnneks on neid hetki, kus end põhjendama pean, üsna minimaalselt ette tulnud. Neid tuttavaid ikka on, kes uudist kuuldes hüstreeriliseks muutuvad ning arvavad, et nende elu põhimõtted peaksid mind kuidagi puudutama. Minu elus pole midagi valesti.
Loomulikult ei tulnud see otsus kuidagi kergelt ning kui aus olla, siis päris otsuseks seda nimetada ei saagi. See pisike tahab lihtsalt nii väga siia maailma jõuda, et mitte kellegi mõistus ega jõud ei osanud Tema suurt soovi märkamatuks jätta.
Oli hetki kus ei saanud mitte millestki aru. Ei mõistnud miks nii juhtus, tuli loobuda ja unustada kõik mis tegelikult südames kohta ei väärinud.
Esimesed kaks kuud olin laeva peal. Seal pidin igal õhtul sädelema, olema kõige suurepärasem ning ihaldusväärsem. See oli raske. Tundsin, et ei saa selle uudisega ning nende muutustega piisavalt olla. Sellel kõige tähtsamal ajal, ei leidnud ma otsuste tegemiseks ei rahu ega enesekindlust. Hõljusin omaette, lõikasin end maailmast. Selline tunne, et tegemist ei ole reaalsusega vaid unenäoga, millest tõusmiseks on vaja salakoodi.. See oli minu eest aga oskuslikult peidetud.
Kui siis lõpuks ärkasin.. See äratus oli hirmutav. Ma olin iseenda jaoks hirmutav ning kontroll tunnete üle puudus täielikult.
See segadus tegi mind tugevamaks. Mõistsin, et kellegi Teise jaoks elades kaotan iseenda ning muretsedes mida keegi kolmas arvab, langen järjest rohkem võrku millest välja tulemine on vaevarikas. Nii ei tohi! Hoolimata, et ühiskond on meid surunud huvituma sellest mida Teised arvavad, mida Teised õigeks peavad. Igaühel on oma elus ilu ning keegi kolmas ei teagi seda tunda. Otsuseid tehakse selle järgi mida väliselt nähakse ning kuidas end serveeritakse. Keegi ei tunne mind ega minu elu lõpuni, ma isegi mitte..
Nii ma siis olengi ootuses. Tunnen hinges rahu ning püüan leppida, et oma lemmikriietesse ei mahu ma veel mitu kuud, aga mis sellest.. (naljaga muidugi)
Mul on hea ning loodan, et see esimene kevadine päike teeb ka kõikidele Teile pai!
Loomulikult ei tulnud see otsus kuidagi kergelt ning kui aus olla, siis päris otsuseks seda nimetada ei saagi. See pisike tahab lihtsalt nii väga siia maailma jõuda, et mitte kellegi mõistus ega jõud ei osanud Tema suurt soovi märkamatuks jätta.
Oli hetki kus ei saanud mitte millestki aru. Ei mõistnud miks nii juhtus, tuli loobuda ja unustada kõik mis tegelikult südames kohta ei väärinud.
Esimesed kaks kuud olin laeva peal. Seal pidin igal õhtul sädelema, olema kõige suurepärasem ning ihaldusväärsem. See oli raske. Tundsin, et ei saa selle uudisega ning nende muutustega piisavalt olla. Sellel kõige tähtsamal ajal, ei leidnud ma otsuste tegemiseks ei rahu ega enesekindlust. Hõljusin omaette, lõikasin end maailmast. Selline tunne, et tegemist ei ole reaalsusega vaid unenäoga, millest tõusmiseks on vaja salakoodi.. See oli minu eest aga oskuslikult peidetud.
Kui siis lõpuks ärkasin.. See äratus oli hirmutav. Ma olin iseenda jaoks hirmutav ning kontroll tunnete üle puudus täielikult.
See segadus tegi mind tugevamaks. Mõistsin, et kellegi Teise jaoks elades kaotan iseenda ning muretsedes mida keegi kolmas arvab, langen järjest rohkem võrku millest välja tulemine on vaevarikas. Nii ei tohi! Hoolimata, et ühiskond on meid surunud huvituma sellest mida Teised arvavad, mida Teised õigeks peavad. Igaühel on oma elus ilu ning keegi kolmas ei teagi seda tunda. Otsuseid tehakse selle järgi mida väliselt nähakse ning kuidas end serveeritakse. Keegi ei tunne mind ega minu elu lõpuni, ma isegi mitte..
Nii ma siis olengi ootuses. Tunnen hinges rahu ning püüan leppida, et oma lemmikriietesse ei mahu ma veel mitu kuud, aga mis sellest.. (naljaga muidugi)
Mul on hea ning loodan, et see esimene kevadine päike teeb ka kõikidele Teile pai!
No comments:
Post a Comment