Ongi käes

Jõulud laeva peal..
Midagi erilist ning uut siin nüüd küll ei ole.
Jõulupraade oleme söönud juba viimased kuu aega, seega ei pakkunud tänane meeskonna jõululõuna mingisugust maitseelamust.

Stockholm on sama, inimesed on samad, õhtune etteaste on täpselt see mis viimased poolteist kuud, nii et jõulutunde puudumine ei tekita üllatusmomenti.
See ei tähenda, et selle aasta jõulud kuidagi masendavad oleksid. Hindan neid inimesi siin, kes perega jõuluprae nautimise asemel Stockholmis istuvad ning oma järjekordset tööpäeva ootavad.
Selle aasta päkapikud peab ära mainima. Sellist kingiladu ning magusa üledoosi ei ole varem olnud.

Soovin Teile kõigile rahu! Mida veel soovida oskaks...
Meil kõigil on meie mõtted, unistused, mis tihti öösiti magada ei lase. Loodan, et täna leiavad kõik selle rahu oma peas ning südames. Unustada korraks argipäeva mured, närvilisus ning võitlus ellujäämise eest!

Lund ei ole ikka veel

Juba teist aastat järjest on sattunud pühade ajale liiga palju muremõtteid.
Praegune võitlus iseendaga ning edasise eluga röövib liialt energiat. Tahan naeratada!
See võib kõlada väga masendavalt, aga eks see ongi tihti nii, et teeme suu lahti siis kui midagi halvasti on.
Midagi olen teada saanud küll.. Keegi pole meist nii tugev, et üksi hakkama saada.
Me pole jumalad! Abi palumist ei mõisteta hukka!
Tugevus on see kui oskad oma nõrkusi märgata ning neid tunnistada. Mina selles veel medalit ei saa. Eks see iseloomu ning põhimõtete alla surumine ülepäeva ei tulegi. Tahtmine seda alla suruda on juba pool võitu.

Ma jään kulda ootama! Varsti saangi!

Tallinn-Stockholm

Olen merel juba tükk aega seilanud. Pole jõudnud ega osanud midagi postitada.. See ei tähenda, et praegugi oskaksin..
Varsti saab pool aega täis. Pea kaks kuud on ju kokku.
Ilmad on ülepäeviti päris tormised, Tallinna poolt Stockholmi poole.. Raiskame laval palju energiat puht sellele, et püsti jääda. Kui alguses aitas ainult näkileib, siis nüüdseks on organism ning keha selle raputamise ja kõigutamisega harjunud. Reisjatest on küll kahju, kes enda arust meeldivat puhkust tulevad nautima.
Päris rahulik ja hea on olla. Seda aega peab siin puhkusena võtma. Kodune söögitegemine, koristamine on kõik teistele usaldatud. See on uskumatult hea tunne. Sina ainult laulad ja laulad. Mitte, et see igapäevane meigi tegemine ning näkku löödud naeratus jube meeldiv oleks, aga ikkagi.. See kord on kuidagi kergem olla.
Alkoholiga olen lõpu teinud. See on saavutus, arvestades möödunud suveperioodi ning neid lõputuid karastusjooke.. Proovige ka!

Oktoobrine

Uues kodus jookseb aeg eriti kiiresti.. Nüüd ei teagi, kas see on hea või halb.
Nii palju on juhtunud, nii palju olen tundnud, nii palju olen rõõmustanud, kurvastanud, lootnud, unistanud..
Ainult kuu aega on uue laevani jäänud. Umbes kolmkümend päeva, kui jätan selle siin ning usaldan end pea kaheks kuuks mere embusesse. Tulemas on minu esimesed jõulud kui mind koduseinte vahel pole. Teeb kurvaks küll..
Üleüldse on viimasel ajal emotsionaalselt päris veider - ebastabiilne hunnik olen.
Mingisugune tasakaal tuleb leida, ausus iseenda vastu. Petan end liialt palju, pigistan silma kinni asjade suhtes millesse peaksin tõsiselt suhtuma. Siia kirjutamine on tervendav küll.. Näen oma mõtteid, saan neid mitmeid kordi lugeda, mõelda kuidas iseendaga paremini hakkama saada.

Peaasi on tipuni jõuda.. ükskõik missugune too tipp välja näeb.. Küll ma jaksan! Olen tugev tüdruk!

Muusika, tuletan meelde

Kenneth Bager - Love Won't Leave Me Alone
LANA DEL REY - VIDEO GAMES
LANA DEL REY - KINDA OUTTA LUCK
Ennio Morricone - Chi Mai
Yiruma - Moonlight
Yiruma - If I Could See You Again
Lynx & Kemofeat Spoonface - All You Own
Bon Iver - Minnesota
Bon Iver - Preth
Bon Iver - Calary
Bon Iver - Towers
Bon Iver - Beth/rest
Thomas Newman - Rollercoster
Thomas Newman - Sleepover
Thomas Newman - What happened?
Sting - When We Dance (Berlin LIVE)
Arvo Pärt - Cantus In Memory of Benjamin Britten
Arvo Pärt - Spiegel Im Spiegel
Arvo Pärt - My Heart Is In The Highlands
Lepo Sumera - 1981
Jill Scott - He Loves Me

Sügisene

Sellel nädalavahetusel sain ma tavalisest rohkem vigastada. Nukid on puude raiumisest katki ja peas on suur muhk. Türil käisime. Seenel käisime. Üle väga pika aja juhtusin mina seeni korjama. Aga jah.. see tunne kasvab järjest suuremaks. Minu aju pole siiani aru saanud mis toimub. See suhe on küll asi, mida ma pikemalt analüüsida ei taha. Ei taha muuta seda mingiks süsteemiks oma südames. Tihti ju teen nii.. mõtlen kõigele välja mingi põhjuse. Enamasti mängin kõik stsenaariumid oma peas läbi.. Niimoodi hävitangi eos juba paljud asjad, mis tegelikult tervislikud.

Ta pidi täna varahommikul laeva peale minema. Varajase ärkamise tõttu tundsin seda sügise karget hommikut. Tean täpselt mida teha tuleb. Võtta kogutud mõtted, kirjutada need millekski mis mind kõige enam paelub. Tuleb harjutada-harjutada-harjutada.

September on poole peal

Jõudsin pool nädalat tagasi laevast maha.. Maraton saigi läbi!
Kaks päeva jõudsin kurvastada, ega väga kaua ei saanudki, sest oli nädalavahetus ning mu armas oli kodus. Jah, tema teeb mind igas hetkes õnnelikuks. Alguse paanika läks üle. Rahulik on olla. Usaldan iseennast ja teada ka. Päris kiiresti, aga ei kahetse, et kiiresti. Ma ei saa elu lõpuni elada kartuses, et midagi halvasti läheb. Ma pean andma inimestele võimaluse, usalduse tunnetele, naeratuse südamesse.. Selleks ma ju elangi. Seda soojust tundes ei tohi kurba ligi lasta.

Kolmapäev on kätte jõudnud, nii et mul on tänasega veel kaks ööd. Ainult paar ööd siin üksi magada. Üritan ette kujutada, et ta on kuid ära olnud, et mul oleks kergem tunde temani kannatada.
Nädalavahetusel peame vaikselt kolima hakkama. Naljakas. Jälle ma kolin. Tahaks paikseks jääda. See mõjub minu tujudele, sõpruskondadele, elule nii laastavalt. Ma pean tundma end stabiilsena. Pean tundma, et mul on päriselt see koht kuhu saan maailmaga peitust mängida. No LOODETAVASTI..

Ma ei saa aru mis minuga toimub.. Need emotsioonid vahelduvad nii kiiresti. Olen segaduses, kurnatud. Tahan puhata, aga ma ei saa niimoodi puhata.
Päevad lähevad nii aeglaselt.. hetked venivad ja ma ei saa teda puudutada.. Ma hakkan unustama seda tunnet, samas süveneb see iga minutiga..
Ma ei saa päriselt mitte midagi aru. Mul on raske ja see ei peaks nii olema.
Tunnen kuidas mu keha võitleb mingisuguse karjega.. See karje tahab minust välja tulla, aga keha sunnib tagasi. Mõistust pole lihtsalt mõtet kasutada, sest ma ei kujuta ettegi mida ajutööga peale hakata. Ma tahan selgust, et leppida. Et edasi otsustada, ma ei saa niimoodi hakkama.. Pendeldades, oodates, pettudes... Ma ei oska

SuvelõpualguS

Mina olen siin nii õnnelik ja nii kurb üheaegselt.
Igatsus on tõesti õudne tunne. Uni nagu oleks, aga unenäod on nii selged ja pikad, et välja puhkamine ei ole võimalik.
Kõik on justkui sõrmenipsuga muutunud, hästi kiiresti ja tegelikult ainult positiivses suunas.. muud moodi ei oskagi hetkel mõelda. Ei viitsi mõelda. Eks ma olen pingutanud ka, et enesetunne toredam oleks. Mõned tunded on aga siuksed mis lihtsalt tulevad ning millest ei tohi lahti öelda. Ma tean, et ma kahetseks kui ma ei võitleks, ei pingutaks lõpuni välja. Peaasi on tipuni jõuda ning leida end pilvede päält. Küll ma sinna jõuan. Hetkel ei tundugi need pilved nii kõrged kui nädala aega tagasi.

Täna on tähtis päev. Minu ja Ingmari elude tähistamise pidu ongi ukse ees. Peab hästi tubli olema - loodan, et kõigil saab vahva ja põnev. Hetkel tundub, et kõik on korraldatud kuid usun, et neid hüstra seisundeid jõuab veel tekkida. Eks siis näis! Mina tahan end täie rauaga välja elada. Tunda hästi! Panna pidukleidi selga ja olla niisama lõbus kui kunagi. Iseenda ja Teiste jaoks!

See hommikune tee on nii hea. See hommikune muusika on nii hea. See lõhn siin on nii hea.
Ma olen tõesti juba paaniliselt õnnelik. Miski ei saa mind lõhkuda.

Andrew Bird - Anonanimal

Ma nii tahaks alla anda. Tahaks põgeneda ja unustada, varem olen ju nii saanud.. Miski aga ei lase mul hetkel taganeda. Tunnen nagu oleksin läbi pekstud, eelkõige iseenda poolt.
Ma ei maga.. peaaegu üldse, sest need igapäevased kõned lihtsalt ei lase mul sellele keskenduda.. Nõme, et isegi uneajal ei saa mu mõistust puhata. Need kõiksugu pildid mis mu silme ees jooksevad, mind ahistavad, endasse tõmbavad.. Jaksu pole, et vastu pidada.
Ma ei saa päris täpselt üldse mitte millestki aru. Päevad kulgevad, ööd kulgevad. Üks päev olen seal, teine päev leian end hoopis teisest kohast. Puudub pidepunkt mille ümber oma elu elada. Ma olen igal pool laiali ning see on väsitav. Ootan juba pikemat aega seda väikest usku enda sees.. vägisi olen otsinud, aga kurat, leidmata on jäänud.

Kindlasti mängib väga suurt rolli see laevaelu rutiin ja tunne nagu istuksid kuskil ebamaises karbikeses. Elad ja oled kohas, kus pead pidevalt nahast välja pugema, kedagi teist mängima, sest muidu ei saaks hakkama. Siinkohal mõtlen ma siiski laval olemist. See ei saa kunagi päris MINA olema.. lihtsalt pole. See rollide vahetus röövib energiat.. suurel hulgal energiat.
Kui ma suudan nelja päevaga endale puhkuse välja mõelda ning kõigest vabaneda, kõigega leppida, iseendasse uskuda ja iseendale andestada, olen ma võitnud.. Ehk kuidagi ikka saab.

Hommik on ilus. Olen Jüris koos päikese ja metsaga.. Ehk uni tuleb.. Näeme..

Terrorism

Ma olen nii kurnatud. Istume hetkel seltskonnaga Stockholmis, meie kohas. Kuulan Nioni lugusid ja uritan hästi tubli olla. Esmaspäeval on esinemine ning mul on närvid läbi. Peale selle helistab mulle mingisugune paberitega hull, kes mulle telefoni nuga teritab. Ma ei saa aru mis kasu sellest kõigest on. Ma ei saa juba nädalaid magada ning minu jaoks on unepuudus kõige kurnavam. Ära palun helista!

Peale jaanipäeva

Mandril on veider. Kõik on iseenesest tore - sõbrad on siin ja kõik tavalised ja kahtlemata normaalsemad tegevused on samuti, aga üksikutel hetkedel hakkan ikkagi mõtlema, et seal mere peal on ka ikka väga mõnus.

Jaanipäev on möödas. Käisime Lyyniga Põlvamaal, tema sugulaste kokkutulekul. Loodus oli imeline. Sõime põllul maasikaid ja magasime kahekesi rekkas - ekstreemselt armas. Inimesed olid nii lihtsad, mõtlesid positiivselt ja tundusid väga rahulolevad. Kindlasti mitte nii närvilised kui meie siin linnas, kus iga päev saab nii kiiresti otsa, et tihtilugu jääb mulje nagu ei olekski midagi teha jõudnud.. Mõned päevad on veel puhata. Egle tuleb Tallinnasse ja Liina tuleb Tallinnasse.. loodan, et ma suudan nautida neid vabu hetki mis tulemas.. Ma väga loodan olla õnnelik!

Stockholmikas

Olen jälle mere peal.. Kuigi on üsna uskumatu, et täna üldse laeva peale jõudsin. Käisime Nioniga pildistamas. Nägin Lyyni ja Karli üle väga pika aja, nii et erinevaid toredaid detaile oli tänases päevas palju. Sõitsime neljakesi Viimsisse.. Ilm oli suurepärane, õlu oli ka üsna hää...
Vahetult enne laeva läksime Iljaga nende saali.. Ja siis oli surm..
Kõndisin laevakoridoris ning teekond mis kestab tavaliselt kuskil 10 minutit, venis pea neli korda pikemaks. Mul oli surmahirm ja paanika. Kuigi, kui ma nüüd järele mõtlen, siis ma ei kavatsegi teatud asjadest loobuda.. Ei kavatse! Ükskõik kuidas ma algul kahetsen..

Muidu on laeva peal selline väsitav.. Vähemalt praegu on küll väsimus ja motivatsioonipuudus lavale minna. Inimesed on ju toredad ja kõik on põhimõtteliselt hästi, aga...
Ma pean vaatamata kõigele, olema hästi tubli! Hästi töökas ja tubli!

Meri on rahulik.. Mina olen vist ka..

Kas olen ma tobe, et need mäed on mind nii lummanud?

Mõni mägi

Peaasi on tipuni jõuda, leida end pilvede päält...

Istun ja mõtlen. Tunnen, et saan üle pika aja rahulikult olla ja hommikut oodata - ei pea kiirustama. Teised läksid täna laeva. Mina jäin mandrile ootama. Veidi kahju, aga samas ka hea, et saan muude asjadega tegeleda kuni oma elukese Soome lahe hoolde annan.

Mina tahan küll tipuni jõuda. Ükskõik kus see siis ka poleks. Ma tunnen, et tahan.

Viimase aja sündmused on mind üllatanud, õigemini on mind üllatunud teatud rahulolu, mida kartsin kogeda. Olen näidanud teatud inimestele külgi endas, mida häbenen. See ausus tegi mind enesekindlamaks. Tunnen kuidas kujutletav koorem mu õlult langes.

JONI MITCHELL - BOTH SIDES NOW

Rows and Flows of angel hair
And ice cream castles in the air
And feather canyons everywhere
I've looked at clouds that way

But now they only block the sun
They rain and snow on everyone
So many things I would have done
But clouds got in my way

I've looked at clouds from both sides now
From up and down, and still somehow
It's cloud illusions I recall
I really don't know clouds at all

Moons and Junes and Ferris wheels
The dizzy dancing way you feel
As every fairy tale comes real
I've looked at love that way

But now it's just another show
You leave 'em laughing when you go
And if you care, don't let them know
Don't give yourself away

I've looked at love from both sides now
From give and take, and still somehow
It's love's illusions I recall
I really don't know love at all

Tears and fears and feeling proud
To say "I love you" right out loud
Dreams and schemes and circus crowds
I've looked at life that way

Oh but now old friends are acting strange
They shake their heads, they tell me that I've changed
Well something's lost but something's gained
In living every day

I've looked at life from both sides now
From WIN and LOSE and still somehow
It's life's illusions I recall
I really don't know life at all

I've looked at life from both sides now
From up and down and still somehow
It's life's illusions I recall
I really don't know life at all

This is got to die

Mul on täna juba palju parem.

Tunnen kuidas iga hetkega kasvab teotahe, positiivsus, usk ümbritsevasse.

Olen viimasel ajal palju lugenud, kas siis erinevaid raamatuid või artikkleid. Uurinud huvitavate inimeste kohta, nii muusikute kui teiste maailma parandajate. See on need vaimsed kanalid lahti tirinud.

Minu missioon on lõpusirgel.

Rahunemise ja kogumise aeg kodulinnas, on läbi saamas. Olen seda pealinna naasmist korralikult edasi lükanud. Jumal tänatud, et nii! Oleks ma veel eile siit lendama pidanud, ei oleks mu süda rahule jäänud. Muidugi ei ole kõik päris plaanipäraselt läinud ning nii mitmetki olulised asjad vajavad tegemist. Lõppude lõpuks on minu enda tuju ja rahulolu kõige tähtsam. Muu peab lihtsalt oma aega ootama. Küll teised ja eelkõige Mina ise, andestan ja kannatan.

Edie, Edie, Edie

Maailm on nii suur, ma tahaksin seda palju suuremalt näha kui praegu.

Arvasin, et tänane päev enam mingeid üllatusi ei too.. Ikkagi juhtus nii, et suutsin jõuga pesumasina lingi otsast ära tõmmata.

On üks asi mis on mind aastaid mõjutanud. Olen üritanud ja püüdnud teha nii, et mul oleks hea, aga millegi pärast jäävad need üritused lühiajaliseks. Siiani olen leidnud põhjuseid miks alla anda.
Tänase päeva jooksul olen kogenud veidrat tunnet - pohhuistlikust ja sümpaatiat mõtte vastu, mis mind pidevalt piinas, häiris, hävitas. Tunnen, et olen valmis lõpuni minema ja seda mitte teiste pärast.