Tuesday, September 6, 2011

September on poole peal

Jõudsin pool nädalat tagasi laevast maha.. Maraton saigi läbi!
Kaks päeva jõudsin kurvastada, ega väga kaua ei saanudki, sest oli nädalavahetus ning mu armas oli kodus. Jah, tema teeb mind igas hetkes õnnelikuks. Alguse paanika läks üle. Rahulik on olla. Usaldan iseennast ja teada ka. Päris kiiresti, aga ei kahetse, et kiiresti. Ma ei saa elu lõpuni elada kartuses, et midagi halvasti läheb. Ma pean andma inimestele võimaluse, usalduse tunnetele, naeratuse südamesse.. Selleks ma ju elangi. Seda soojust tundes ei tohi kurba ligi lasta.

Kolmapäev on kätte jõudnud, nii et mul on tänasega veel kaks ööd. Ainult paar ööd siin üksi magada. Üritan ette kujutada, et ta on kuid ära olnud, et mul oleks kergem tunde temani kannatada.
Nädalavahetusel peame vaikselt kolima hakkama. Naljakas. Jälle ma kolin. Tahaks paikseks jääda. See mõjub minu tujudele, sõpruskondadele, elule nii laastavalt. Ma pean tundma end stabiilsena. Pean tundma, et mul on päriselt see koht kuhu saan maailmaga peitust mängida. No LOODETAVASTI..


No comments: