Mai saab kohe läbi

Ma olen nii väsinud ja annaksin kõik, et magada saaksin, aga nagu ikka.. kõik kohad valutavad ja mu armas-tore väike, alustab just oma pisikeste käte ja jalgadega kõhus tantsusammude harjutamist..
 Mitte, et see ebameeldiv oleks, vastupidi, kuid tihti on magamatus liiga kurnav, et suure rõõmujoovastusega olukorda suhtuda. Teen pai ja palun, et leiaksime mingi kompromissi.

Nii ma siis istungi oma erkroosas hommikumantlis ja

kuulan andekaid Rootsi pop-lauljaid, eesotsas muidugi Robyn - jube äge mutt!

Üritan leida põhjuseid, miks viimasest postitusest nii kaua aega möödas, aga ei leia ühtegi huvitavat ega intrigeerivat.
Tundub, et lihtsalt polnud õige aeg, õiged mõtted...
Nii palju on juhtunud ja sellega seoses on lausa imekspandav kui kiiresti inimesed arenevad ja kasvavad. Oma arvamusi ja suhtumisi muudetakse pea iga päev.. Mitte, et see erakordne uudis oleks.. Mõtlen sellele lihtsalt äärmiselt tihti, kuidas lastakse end mõjutada ja lubatakse "võõrastel" oma maailma loksutada.

Mina olen küll uhke, et olen lubanud enda maailma kõigutada.. Kui lähedal on keegi nii kallis, siis ootad, et mõlemad annaksid mitte ei võtaks.

Minusuguse hulluga on kindlasti raske, aga ma püüan hästi tubli olla. Noor ja kangekaelne naine peab veel eriti vaeva nägema, et uuele ruumi anda.
Pisut segane ja arusaamatu mõtteavaldus.. Ja see vihjabki, et pean tee unemaale leidma.

(Saime täna endale uue pereliikme. Jooksin siis viieks minutiks vanemate aeda uut aparaati proovima.)

Ammu murtud

Ma ei oleks uskunud, et asjad nii kaugele jõuavad, et mõne inimese sees saab nii palju viha ja kurjust peidus olla.

Eksimine on inimlik, vigu teevad kõik, aga et keegi hakkab arusaamatusi sedamoodi lahendama..

. Ma ei ole paha inimene, mul on juhtunud nagu kõigil ning olen püüdnud neid valesid käike mitu korda heastada, aga minu püüdlusi ignoreeritakse.. et oleks rohkem pinget, rohkem paanikat.

See inimene naudib minu hirmutamist, naudib teadmist, et ta olukorda kontrollib.

Tapmisähvardused, surnud laste pildid minu e-maili aadressil - sellist terrorit ei ole mitte ükski elav hing ära teeninud.

Ma ei saa aru kuidas üks kolmekümnendate lõpus kulgev mees, ise isa olles, üldse tuleb selle peale, et minu sündimata lapse elu kallale ronida. Tean, et see on kriminaalkorras karistatav, tean, et kui võtaksin end kokku ning pöörduks oma murega asjatundja poole, saaksin sellest koormast lahti, aga ma ei tea kas see on see viis kuidas seda pea aasta kestnud ahistamist ja ähvardamist lõpetama peaks.. Sisimas loodan siiani, et tullakse mõistusele ja lahendatakse probleemid nagu normaalsed inimesed seda teevad.

Minu postkasti saadetakse juba mitmendat korda üks kuupäev, pealkirjaks "PLAYOFF".
Need numbrid tuletavad end ikka ja jälle meelde. Ja nii ma elangi kartuses, mis saama hakkab.

Tean, et ma ei ole süüdi ja ei tohi end vaimselt ebastabiilsel inimesel mõjutada lasta, aga sellest teadmisest ainuüksi ei piisa.
See inimene vist päriselt arvabki, et ta valitseb maailma, eriti minu oma!

Öeldakse, et jagatud mure on poole väiksem. Siiani olen tahtnud lihtsalt unustada, aga need mõtted ei kao unustades..