Ma nii tahaks alla anda. Tahaks põgeneda ja unustada, varem olen ju nii saanud.. Miski aga ei lase mul hetkel taganeda. Tunnen nagu oleksin läbi pekstud, eelkõige iseenda poolt.
Ma ei maga.. peaaegu üldse, sest need igapäevased kõned lihtsalt ei lase mul sellele keskenduda.. Nõme, et isegi uneajal ei saa mu mõistust puhata. Need kõiksugu pildid mis mu silme ees jooksevad, mind ahistavad, endasse tõmbavad.. Jaksu pole, et vastu pidada.
Ma ei saa päris täpselt üldse mitte millestki aru. Päevad kulgevad, ööd kulgevad. Üks päev olen seal, teine päev leian end hoopis teisest kohast. Puudub pidepunkt mille ümber oma elu elada. Ma olen igal pool laiali ning see on väsitav. Ootan juba pikemat aega seda väikest usku enda sees.. vägisi olen otsinud, aga kurat, leidmata on jäänud.
Kindlasti mängib väga suurt rolli see laevaelu rutiin ja tunne nagu istuksid kuskil ebamaises karbikeses. Elad ja oled kohas, kus pead pidevalt nahast välja pugema, kedagi teist mängima, sest muidu ei saaks hakkama. Siinkohal mõtlen ma siiski laval olemist. See ei saa kunagi päris MINA olema.. lihtsalt pole. See rollide vahetus röövib energiat.. suurel hulgal energiat.
Kui ma suudan nelja päevaga endale puhkuse välja mõelda ning kõigest vabaneda, kõigega leppida, iseendasse uskuda ja iseendale andestada, olen ma võitnud.. Ehk kuidagi ikka saab.
Hommik on ilus. Olen Jüris koos päikese ja metsaga.. Ehk uni tuleb.. Näeme..
Ma ei maga.. peaaegu üldse, sest need igapäevased kõned lihtsalt ei lase mul sellele keskenduda.. Nõme, et isegi uneajal ei saa mu mõistust puhata. Need kõiksugu pildid mis mu silme ees jooksevad, mind ahistavad, endasse tõmbavad.. Jaksu pole, et vastu pidada.
Ma ei saa päris täpselt üldse mitte millestki aru. Päevad kulgevad, ööd kulgevad. Üks päev olen seal, teine päev leian end hoopis teisest kohast. Puudub pidepunkt mille ümber oma elu elada. Ma olen igal pool laiali ning see on väsitav. Ootan juba pikemat aega seda väikest usku enda sees.. vägisi olen otsinud, aga kurat, leidmata on jäänud.
Kindlasti mängib väga suurt rolli see laevaelu rutiin ja tunne nagu istuksid kuskil ebamaises karbikeses. Elad ja oled kohas, kus pead pidevalt nahast välja pugema, kedagi teist mängima, sest muidu ei saaks hakkama. Siinkohal mõtlen ma siiski laval olemist. See ei saa kunagi päris MINA olema.. lihtsalt pole. See rollide vahetus röövib energiat.. suurel hulgal energiat.
Kui ma suudan nelja päevaga endale puhkuse välja mõelda ning kõigest vabaneda, kõigega leppida, iseendasse uskuda ja iseendale andestada, olen ma võitnud.. Ehk kuidagi ikka saab.
Hommik on ilus. Olen Jüris koos päikese ja metsaga.. Ehk uni tuleb.. Näeme..