Kaalutõus, kaalulangus, venitusarmid

Võtan julguse kokku ning räägin teile pisut oma rasedusest ja nendest muredest, mis naisi põhiliselt hirmutavad. Kindlasti ei puuduta minu jutt kõiki, aga mõnda küll.

Selle postituse teemaks on kaalukaotus, kaalulangus ning venitusarmid ehk striiad.

Raseduse algus möödus mul üldiselt kenasti, süda läikis vaid nädala ning esimesel trimestril kaotasin endagi üllatuseks mõned kilod. Kõik olemasolevad riided mahtusid selga ja tundsin ennast füüsiliselt päris hästi. 

Teisel trimestril leidsin end pidevalt teleka ees lösutamast ning suureneva kõhu kõrval hakkasid paisuma ka kõik ülejäänud kehaosad. Olin emotsionaalselt päris katki ning kartsin kõike ja kõiki, see oli ka põhjus miks söögist ja kodus peidus olemisest lohutust otsisin.

Kilod kogunesid ja isegi kui ma mõni nädal tubli üritasin olla, näitas kaal pidevat tõusu. Sel hetkel ei saanud ma olukorra võimalikkusest aru, kuna tõin endale ülepäeviti turult kõige värskemat ja tervislikumat kraami. Kogused olid muidugi meeletud ja isu oli ka muu järele. Emotsionaalne kurnatus süvenes veelgi, kui mu kõhule tekkisid punased jutid (venitusarmid). Alguses neid muidugi erakordselt palju ei olnud, aga see muutus üsna kiiresti.

Minu väike keha ei pidanud ühel hetkel enam vastu ning raseduse lõpuks oli venitusarmidega kaetud pea 60% mu nahast. Kõht, puusad, rinnad, reied ja sääred olid tänu minu vaimselt nõrgale iseloomule rikutud. Tol hetkel üritasin neid negatiivseid mõtteid ignoreerida ja otustasin, et tegelen probleemiga siis, kui laps on sündinud.

Esimene kuu pisikesega möödus loomulikult raskelt, olin kärsitu ja tahtsin oma töövilju koheselt maitsta. Pärast sünnitust kaalusin umbes 82 kilogrammi - seda on tagantjärele lausa häbi tunnistada. Vastsündinu kõrvalt ei leidnud ma enam nii palju söömiseks aega. Pojaga tegelemine ning uue rolliga harjumine tegid oma töö. Samuti alustasin esimesel võimalusel kõhulihaste harjutustega. Vaevaliselt see läks, aga tasapisi hakkas vorm taastuma ning enesetunne muutus järjest paremaks.

Kui ma kaks kuud pärast sünnitust kaalule astusin, tabas mind uhke üllatus, olin kaotanud ligi 25 kilogrammi. See oli tõesti esimene hetk, kui taipasin, et kõik saab ainult paremaks minna. Vanad riideid sai kapipõhjast üles otsitud ning enesekindlus leidis taas tee minu koju.

Nii kiire kaalulanguse tõttu tekkis aga uus probleem... Keha ei olnud toonuses ning nahk oli lodev ja lõtv. Teadsin, et pean oma füüsilist aktiivsust suurendama ning motivatsioon oli suur. Nüüdseks, kui mu poeg on 1 aasta ja 4 kuud vana, julgen öelda, et olen peaaegu ideaalkaalus. Loomulikult pean siiani korralikult toituma ning trenni tegema, aga ma olen rahul! Muidugi ei saa neid sügavaid venitusarme kuidagi olematuks teha, aga nendega õpib elama ja arvestama. Striiad muutuvad aja jooksul heledamaks ning kui kõrval on toetav ja armas inimene, kes ei näe selles probleemi, ongi kõik hästi!

Mida ma selle postitusega öelda tahan?

Kokkuvõttes on ükskõik, kas sul on venitusarmid või mitte. Tahtejõu, õige toitumise ja treeninguga on võimalik imesid teha. End kodus maailma eest peites ja end haletsedes ei juhtu midagi. Olen noor inimene, kes on oma keha suhtes alati ebakindel olnud. Olen soovinud olla peenem, kaunim ja suurpärasem. Ainult soovist ei hakka aga midagi juhtuma. Tunnistan, et olin lihtsalt laisk ja saamatu ja leidsin alati mingi rumala vabanduse end mitte liigutada.

Mida ma teile soovitan?

Kõikidele nendele, kes ei ole endaga lõpuni rahul... Jalad kõhu alt välja ja leia endale üks mõnus treening, mis on eelkõige lõbus - nii ei teki väsimust eesmärkide püüdmisel.

Jõudu ja jaksu,

Keit

Oled olemas

No tervist!

Vahepeal on nii palju juhtunud. Ma ei oskagi kuskilt alustada. Esiteks toimus kihlumine minu elukaaslase ja lapse isaga. Teine asi, mida võib suuremaks ja olulisemaks sündmuseks pidada on minu bändi uus kauamängiv. Loomulikult juhtub minu elus iga päev midagi uut ja põnevat ning seda tänu pojale. Veider on näha kuidas ta nii ruttu areneb, milliseks tema iseloom kujuneb, mis talle meeldib ja mis mitte. Alles oli ta nii pisike ja saamatu, nüüd juba asjalik, rõõmsameelne, nutikas ja natuke kärsitu ka. Mäletan, et ostsime talle kunagi ühe väikse lamba, mida kaisuloomaks pähe määrida ja see õnnestuski, praegu aga istub see lammas riiulil. Poja valis endale hoopis täiesti tavalise valge padja, mida ta igale poole kaasa veab. Ta läheb sellega magama ning ei tule selleta voodist välja. Mina, puhtusefriigina ja elukutselise koristajana, tahaks seda patja igal võimalikul hetkel pesumasinasse visata, aga see pole ju võimalik - JUBE VÄRK! 

Ega ma ennast väga tihti ei meigi, aga kui juhtub midagi näos olema, siis kindlasti on seda natukene ka Robini padjal, kuna nunnudel hetkedel annab ta selle suurest südamest mulle kaisutada ning sülle ronides tuleb ju padi koos temaga. Mul on tegelikult väga hea meel, et pojal selline tähtis asi on, millelt väsinu või kurvana lohutust saada. See lohutaja ei näe lihtsalt üldse esinduslik välja. Olen sellele umbmäärase suurusega padjale mõelnud püüri osta, aga ka see pole võimalik, kuna Robinile on algusest peale meeldinud tootjate poolt külge õmmeldud silt - selle on ta sõrmedega ribadeks tõmmanud. Poja leiab pimesilmi selle koha üles kust sõrmitseda ning oma pisikese inimese stressi leevendada.

Olen viimasel ajal palju mõelnud inimeste sõnade peale, kelle huultelt kostub lause: " Kui laps tuleb, on elu läbi." Ja seda ütlevad need kellel endal last ei ole.

 Muidugi on igaühel õigus oma arvamusele, aga kuidas siis nii saab öelda?

Minu jaoks on laps kingitus. Tunnen ennast ema ametis suurepäraselt ning lausa ootan neid erinevaid väljakutseid mida elu mulle ette loobib. Ma pole end kunagi tundnud nii teotahtelise ja rahulolevana. Ükskõik mis ja kes, laps jääb minu südames kõige tähtsamale kohale ning see teadmine on tohtutu suur jõud, mis ei lase kukkudes jonnima ja vedelema jääda. Robin vajab mind ja annab mulle igapäevaselt mõista, mis siin maailmas kõige tähtsam on.

Tean, et ei ole perfektne ema, aga ei peagi ju olema. Mina õpin samamoodi emaks olemist nagu poja lapseks olemist. Minu kiindumine kasvab iga hetkega ja olgugi, et ta veel nii täpselt aru ei saa, räägin temaga tihti nagu täiskasvanud inimesega ja avaldan talle oma kõige suuremaid saladusi ja tundeid.

Lapsevanemaks saades elu alles algab, mitte ei lõppe, rumal on vastupidist väita.

Ma armastan. Ma armastan. Ma armastan.