Sellel nädalavahetusel sain ma tavalisest rohkem vigastada. Nukid on puude raiumisest katki ja peas on suur muhk. Türil käisime. Seenel käisime. Üle väga pika aja juhtusin mina seeni korjama. Aga jah.. see tunne kasvab järjest suuremaks. Minu aju pole siiani aru saanud mis toimub. See suhe on küll asi, mida ma pikemalt analüüsida ei taha. Ei taha muuta seda mingiks süsteemiks oma südames. Tihti ju teen nii.. mõtlen kõigele välja mingi põhjuse. Enamasti mängin kõik stsenaariumid oma peas läbi.. Niimoodi hävitangi eos juba paljud asjad, mis tegelikult tervislikud.
Ta pidi täna varahommikul laeva peale minema. Varajase ärkamise tõttu tundsin seda sügise karget hommikut. Tean täpselt mida teha tuleb. Võtta kogutud mõtted, kirjutada need millekski mis mind kõige enam paelub. Tuleb harjutada-harjutada-harjutada.
